(Uuesti-)sünd

Olen olnud eemal. Blogi püsis avatuna, kuid mina siin ringi ei kolanud. Ei tahtnud kuidagi. Kirjatähed said otsa ja kõik muu nii palju olulisemaks. Nüüd on pea pool aastat möödunud ja ma tunnen isu taas midagi kirjutada. Hetkel täpselt ühe posituse jagu, aga loota ju võiks, et seda isu jätkub kauemakski;)

Viis kuud tagasi sündis meile väike imearmas poiss (hüüdkem teda siinses kontekstis näiteks Robinsoniks). Ma ei kartnud teda ega temaga seonduvat tundmatut maailma kui me esmakordselt kohtusime. Ma pigem tundsin ta ära ja rõõmustasin selle äratundmise üle. Ta oli kohe esimestest silmapilkudest peale “minu oma” ja mina tema oma.

Nüüdseks hakkab elumuutuse suurus mulle pisitasa kohale jõudma. Üks mu hea sõbruk ütles mulle rasedusest teada saades “Mõtle, ta tuleb ja siis ta ei lähegi ära. Ei lähegi ära! Mitte kunagi!” Sellele ma nüüd mõtlengi. Siiani on kõik imehästi läinud – ta on terve, tubli, rõõmsameelne ja pealegi veel imearmas, – kuid mis ootab mind ees siis kui ta hakkab käputama, kõndima, jonnima, oma arvamust avaldama, uksi paugutama, jne? Mis ma mõtlen, tunnen ja eelkõige kuidas ma siis hakkama saan?

Hakkama saamisega ongi õige keerulised lood. Ma olen küll kuulnud ja lugenud sellest, et lapse sünd on peresuhetele kõva proovikivi, kuid ma ei oleks iialgi arvanud, et nii suur kivi. Ükskõik kui vähe või palju teine oma aega planeerib ja jaotab, tundub lapse emale alati, et pere jaoks on tal liiga vähe aega. Lapse saamisest on koos unistatud, kõhtu koos kasvatatud, laps koos siia ilma vastugi võetud, kuid lapse saabudes on koos olemiseks võimatult vähe aega. Võimatult vähe…
ja ma igatsen ta järele.

Advertisements

10 märts, 2009 at 9:53 p.l. Lisa kommentaar

Vaktsineerida või mitte?

Tänapäeval on enne titabeebi sündi vaja otsustada mitte ainult selle üle, kuhu ta magama panna ja milline vanker talle osta, vaid ka selle üle, kas teda vaktsineerida või mitte, milliseid mähkmeid ta kasutama hakkab ja kuhu lasteaeda ta kirja panna.
Vaktsineerimise teema algatati “perekoolis” sooja soovitusega selles suhtes juba enne sünnitusmajja sattumist oma hoiak kujundada. Olen üritanud seda ka teha, kuid pean tõdema, et see ei olegi nii lihtne. Sattusin esmalt lugema ühte väga mõtlemapanevat uurimust (Vaktsineerimise varjuküljed) ja seda lugenuna ei saa ma ename rahu. Otsisin netist ülesse veel mõned artiklid ja leheküljed, kuid… selguseni pole ma jätkuvalt jõudnud. Kumb siis nüüd ikkagi on turvalisem ja lapsele parem? Ma iseenesest ei karda seda vaktsiini või selle tagajärgi, aga ma mõtlen, et kas lapsele on tegelikult ikkagi seda vaja. Reaalselt vaja endasse mürkainet (tiomersaal) või viirust ennast? Kas lapsed pole mitte ise nii tugevad, et selles maailmas hakkama saada? Teisalt tekib ju ikkagi hirm nende haiguste ees… kuigi võin garanteerida, et ei minul ega mu lähikondlastel pole nt (aktiivset) tuberkuloosi, ei saa ma seda väita minuga samas ühistranspordis sõitva asotsiaali kohta.
Ühesõnaga küsimusi on palju ja vastuseid siiski võrdlemisi vähe. Tean, et pean usaldama oma sisetunnet, kuid… teatud teemade ja otsuste puhul on selleni jõudmine üsna keeruline.

Kui keegi teist peaks kunagi samade küsimuste ja mõtiskluste ees seisma, siis siin on mõned lingid, mida uurida (olen ühtlasi ka tänulik kõigi teiste linkide ja kogemuste jagamise eest, mis aitaksid mind selle otsuse langetamisel):
Pere ja Kodu artikkel „Vaktsineerimise poolt või vastu?
Pere ja Kodu artikkel „Kaitsepookimise poolt & vastu
Pere ja Kodu artikkel „Suts ja valmis“ E. Mere
Vaktsineerimise varjuküljed
Argumendid vaktsineerimise vastu
Ravimitootja GlaxoSmithKline eestikeelne lehekülg
Eppppp kirjutab vaktsineerimise teemadel
Skeptik.ee Vaktsineerimise teemal

4 august, 2008 at 11:42 e.l. 4 kommentaari

Õnnelikud naised

Kas olete märganud, et lapseootel naisi pildistatakse tihti käsi kõhul? Või seda, et neil üleüldse on väga tihti käsi kõhukese peal? Varasemalt peatselt emmeks saavate pilte vaadates arvasin, et see on lihtsalt nunnu, soe ja armas. Nüüd aga ise Suurt Suve nautides on see kõhukatsumine saanud teise tähenduse. Märkan alatihti, et silitan oma kõhtu või hoian lihtsalt kätt kõhu peal. Aga see ei ole niisama või lihtsalt nunnu olemise pärast, vaid… omamoodi suhtlus kõhubeebiga. Vahel enda, vahel tema rahustuseks. Vahel selleks, et teatada, ma olen siin, ma “kuulen” sind. Vahel ka selleks, et enda gabariite tunnetada 🙂
Üldse on elu kõhubeebiga nii… uskumatu. Igaüks suudab mõista, mis tähendab, et sinu sees on midagi – kõigil on ju süda ja soolikad ja ja ja… Aga kui möödub umbes 20 nädalat ühest kuupäevast hakkad tundma, et sinu sees on keegi ja see keegi on veel pealekauba elus! Ta põtkib sind, ta “hõõrub” end vastu sind (nagu vaalaskala), ta reageerib toidule, mida sa sööd, helile, mis sind ümbritseb, käele, mis sind puudutab. Elus!
Kui mu unistuste soov täitus ütles sõbrants, et “need üheksa kuud on ikka päris paras aeg”. Tal oli absoluutne õigus. Üheksandani on küll veel aega, kuid juba nende kuudega olen ma selle pisikese vaalaskalaga kokku kasvanud. Ma pean temaga igapäevaselt arvestama (sest kui ma ei arvesta, siis ta lihtsalt tuletab end ise Suure Väsimusena meelde) ja olema tema jaoks pidevalt olemas (kuidas ma hetkel saaksingi nt ilma temata kuhugile minna?). Ta on osa minust ja ma ootan seda hetke, mil saan 10-15-30-60 minutit talle otsa vaadata ja tuttavaid ning ainult temale omaseid jooni otsida.

21 juuli, 2008 at 6:29 p.l. 2 kommentaari

Fotojaht: SUUR SUVI

Fotojaht

See suvi on minu jaoks tõeliselt SUUR. On see suvi, kus mina olen esmakordselt NII suur. Suvi, kus mu mulle ei mahu enam midagi selga, suvi kus on palju mõtteid, küsimusi ja muutumisi ning suvi, mil mul on pikemalt puhkust kui ealeas varem;) Suvi täis õnnelikku ootust…

P.S. Pildistas kiblik

2 juuli, 2008 at 10:32 e.l. 4 kommentaari

Fotojaht: JAAN

Fotojaht

Selleaastane jaanipäev erines varasematest mitmel põhjusel. Esiteks ei möödunud see idarannikul (ega mitte ka põhjarannikul), teiseks ei veetnud ma seda sõpradega ja kolmandaks ei söönud ma ka nii palju grill-liha kui tavaliselt 😉
Sõitsin Tallinnast ära juba reede pärastlõunal ja veetsin kõik 4 päeva Lõuna-Eestis. Seiklesime Kilbiku ja Triibikuga sealkandis ringi – käisime Vastseliina laadal, sõime soolakurke, maasikaid ja mureleid, jalutasime Kilbiku ja Valgusekandja lapsepõlve radadel ning Vana-Vastseliinas lossivaremetes… Väga vahva seiklus ja igati täitev jaaniõhtu oli! 🙂

Enne tule süütamist sadas metsikut paduvihma. Metsaveerele jõudes näis nagu loodus oleks omalt poolt tule juba süüdanud…
Taevane tuli

Tuli taevas
*
Kuniks ka meie oma tulised tervitused taeva poole teele saatsime:

Ja ükski küsimus ei jäänud õhku...

25 juuni, 2008 at 12:06 p.l. 1 kommentaar

Fotojaht: A

Aaaaah, oli esimene heli, mis mu suust kostus kui Norras Telemarkskanalen’i peal selline vaatepilt mind ees ootas (kliki, et pilti suuremana näha ja paremini aru saada).
Telemarkskanalen, Norra - 23 m laskumist
Kiigud paadiserval ja vesi on “otsas”. Pole enam! Vaatad enda kõrval kõrguvaid puulatvu ja mõtled, et mis siis nüüd saab!? Kuni lõpuks saad 23 meetrit ühelt vee tasapinnalt allapoole! Ma ei uskunud esmapilgul, et see võimalik oleks!

Ja mõni minut hiljem oled sellises olukorras:
Telemarkskanalen, Norra
Paat (pigem küll praam) on basseinis, meid ümbritsevad kiviseinad ja külm on.

Kuniks taas algab uus lüüsitäitmine/-tühjendamine (don’t ask me!) ja me lõpuks liikvele saame. Piki kaunist jõge sõidame ja norrakate suvehäärbereid kaeme.

Telemarkskanalen, Norra
Õige pea jõutakse järgmise laskumiseni (see kord “ainult” 10 m vist), kus on uuem, automatiseeritud, lüüside süsteem. See kõige kaugem valge metallmoodustis on muide SILD. Jajah, te saite õigesti aru, sild. Hiljem sõitsime me selle ALT läbi! 🙂

Aaaaaaah!!!

Fotojaht

9 juuni, 2008 at 8:41 p.l. 1 kommentaar

Fotojaht: UNISTUS

Fotojaht

Mina unistan peamiselt reisimisest. Kilbikuga koos reisimisest. Üksinda mulle eriti ei sobi, see jääb kuidagi tuimaks ja tühjaks. Elamustevaeseks, võiks isegi nimetada. Aga kilbikuga koos on hoopis teine tera. [Siin ka kõigile info, et kuidas mul Norra reis läks. Hästi läks, aga… üksi ei olnud see. Palju poode, mitmeid tuttavaid nägusid, mõned uued kohad, seiklused ning igatsus OMA inimese järele.]

Pildil mõte unistusest. Suve ootusest. Puhkusest ja vabast ajast ja seiklustest, kuhu suvel satutakse.

Võilill ja lepatriinu

5 juuni, 2008 at 8:06 p.l. Lisa kommentaar

Vanemad postitused


Pane tähele, et kogu materjal (k.a fotod), mis on kajastatud antud lehel on autoriõigustega kaitsud ning selle kasutamine ilma autori loata on keelatud.

Counter

  • 24 140 hits