Uksed

On kummastav kuis inimene võib hakata kõhedust tundma nende hirm-tuttavlike kohtade vastu. On üks maja, kus ma olen käinud iga aasta, mitmeid kordi, aga kindlasti iga aasta augusti lõpus. Täna peaksin ma taas sellest majast läbi astuma, aga ma pelgan. Mis seal pelata? Tuttavad näod, pähe kulunud maneerid ja naljadki… Ometi astun ma täna esimest korda selle maja uksest sisse Ausana. Küsimused nagu: Kas mulle julgetakse silma vaadata? Kas nägudelt peegeldub teesklus või siiras rõõm taaskohtumisest? Kas saladused on avalikud või kiivalt südamepõhjadesse maetud? Kas elu pöördub kunagi tagasi tuttavatele radadele? pöörlevad peas ja ma ei tea neile vastuseid enne kui olen end kokku võtnud ning sellest uksest sisse astunud.

See aasta on üks õpihimuline aasta. Mitmed tuttavad on võtnud endil kratist ja asunud oma unistusi täide viima. Õppimine teeb targaks, aga koolis käimine annab elule kuidagi omamoodi hoo sisse. Mäletan, et kui oma õpinguid TLU’s alustasin, siis soovisingi muu hulgas saada oma paigalseisvale elule uut hoogu. Soovisin liikuda eluga edasi. Seega on ülikoolil minu jaoks tervendav mõju. Kool kui sotsiaalne asutus, kus eksamite ja muu möllu vahel unustad oma muud probleemid ära ja tunned, olenemata tegelikust suhtlemise määrast, teatud seotust oma kursakaaslastega.

Üleüldse ma jumaldan sellist mõttekäiku, nagu marta selles postituses kõva häälega arutab: “…et võib-olla oleks pidanud tol korral ikkagi minema doktorisse, vähemalt proovima… või äkki peaks nüüd, peale lõpetamist… samas juura bak on täiesti mõttetu, magistrita on need maha visatud aastad… st nende nelja aasta õigustuseks peaks ikkagi magistrisse minema… samas doktor ahvatleb mind enam, kui teine magister ja teine magister ahvatleb enam, kui kolmas bak… “ Selles mõttekäigus on midagi nii meeletult… kõhõmm, seksikat. Tarkades inimestes on midagi veidi hirmutavat, aga samas külgetõmbavat. Nagu tuli, mida inimestele meeldib vaadata ja mida nad tahaks katsuda, kui nad sellest vaid põletada ei saaks. “Ainus mis ma tean on see, et ma mitte midagi ei tea” on seega üks tuliselt põletav filosoofiline mõttekäik (by Sokrates, if i am not mistaken), mille vaatlemine sunnib mind otsima võimalusi uurimaks uusi teemasid ja uusi tõuke andjaid.

A promise

Ma hakkan veel sel kuul magistritööd kirjutama. Ausõna!

Eestlane ei naerata!?

Corol mõtiskles mõnda aega tagasi eestlaste üle. Minule lähedalseisev välismaalane rõhutab pidevalt eestlaste erinevusi teiste riikide esindajatega. Mitte ainult erinevusi tema enda kaasmaalastega, vaid ka teiste riikide (kus ta käinud on) esindajatega. Ja… alati, absoluutselt A-L-A-T-I mainib ta ära, et eestlane ei naerata. (Selle peale kirjutab Corol suvest ja naeratavatest inimestest tänaval. Ka tema märkas! :))
Mitmete muude eestlaslike asjade hulgas on aga mainitud ka seda, et eestlane räägib oma tunnetest vähe ja teab oma sõprade eludest veelgi vähem (siin muidugi eksitseerivad erandid). Leian, et oma rahvuse ja kaasmaalaste kohta uute, minu silmade jaoks märkamatute, asjade teada saamine on põnev ja edasiviiv.
Ühe sellise eestlasliku omaduse otsa olen ma lähinädalatel nüüd ka põrganud. Arutlesin eile sisalikuga pikalt, kas peaksin valima oma tunnetest vaikimise või ujuma vastuvoolu ning neid väljendama. Eestlasest Sisalik arvas, et “tark oleks vaikida”, aga välismaa touchi saanuna ma tahaksin kasvõi vihjata, mida ma tunnen. Ma tajun ju küll, et Ta (kellele ma oma tunnetest rääkida tahaksin) oma hingesopis teab, aga… Aga kas mitte see minu vaikimine lase ka temal “vaikida”? Kas see ühine mugavus ei jäta õhku suruvaid emotsioone, bitter emotions?

Edit 3 days later: Eestlasena olen valinud vaikimise. On nii raske minna teise inimese juurde ja öelda “Ma olen veidi haavunud.”

Raske tööpäev

Mul on tööl veidi igav. Olen juba praktiliselt kõik ära teinud. Olete vast isegi märganud, et kui üldse kiiret ei ole, siis ei suju ka need pikalt seisma jäänud ja vähe vaeva nõudvad asjad ka mitte.
Samas… mul pole igav olnud just kuigi kaua. Ma pole tegelt veel tundigi tegevusetult istunud, aga juba hakkan kurtma:)
Eelmises töökohas sai tihti niiviisi “tegevust otsitud”. Alati midagi leiab, ma tean seda väga hästi, aga kui väljas on troopikakuumus ja ilus pruunistav päike, siis tahaks pigem õue.
Ehh, õue ma siis taas lähengi. Poest jäätist tooma näiteks 😛
Raske tööpäev mul!

Võrumaa